Kutsusime teatrisse Tartu Ülikooli merebioloogia vanemteaduri, hüdrobioloogia doktor Arno Põllumäe, et küsida teadlasest pereisa vaadet jõululavastusele „Elias maa pealt.“ Etendusejärgsed mõtted ja mõttevahetuse pani Arno lühidalt kirja ning lubas seda lahkelt jagada.
Käisime etendust vaatamas Siimu (6) ja Liisbetiga (8). Tundub, et Siimule meeldis rohkem, igatahes küsis ta juba vahetult peale etenduse lõppu ja enne saalist lahkumist, et millal me seda veel vaatama tuleme. Juba etenduse ajal teatas ta, et talle väga meeldib see taust, pidades sellega ilmselt silmas projektoriga näidatud merepõhja videot. Mulle endale jättis ka see video taust väga loomutruu mulje. Ainult värvilised kalaparved lõpus mõjusid mulle natuke ebaloomulikud. Päris kalade liikumine korallrahul oleks tunduvalt sujuvam ja samal ajal kaootilisem.
Märkasin ka vees toimuvat lumesadu juba enne, kui sellele tähelepanu juhiti ja mõtlesin, et vau! - kui loomulik! Selline lumesadu (marine snow) on meredes tegelikult päriselt olemas ja tegemist on loomuliku nähtusega. Surnud mikroskoopilised organismid ja ka suuremate loomade osakesed langevad aeglaselt pidevalt vees sellise lumena allapoole ja on miljonite aastatega moodustanud ookeanide põhja kilomeetrite paksuse kihi. Ilmselt mingis väga pikas perspektiivis on see lõpuks ka merre sattunud plastiku teekond.
Halb on kogu see sodi seal meres väga mitmel moel. Lisaks sellele, et ta on lihtsalt kole vaadata, on osa sellest ka otseselt mürgine, osa võtab ära mingi eluruumi. osa on püüniseks ja paljud asjad näevad mõnede loomade jaoks välja nagu toit. Ainult et see ei toida, vaid jääb kurku kinni, teravad servad või otsad võivad tekitada sisemisi haavu või siis saab kalade või lindude kõht plastikut nii täis, et päris toitu lõpuks lihtsalt enam ei mahugi.
Plastik on küll väga püsiv materjal, aga meri ja lained on asjade lõhkumisel samuti väga järjekindlad ja pikapeale tõhusad, nii seda prügi seal siis jahvatatakse, kuni see väga väikeste osakestena lõpuks ka settib. Selline „ümbertöötlemine“ võtab muidugi kujutlematult palju aega, nii et inimese seisukohalt keskkonnaprobleemi lahendusena seda väga arvesse võtta ei saa.
Mõnes piirkonnas maailmas on olukord päris hull ja suure tõenäosusega läheb veel mõnda aega hullemaks. Isegi kui sellele probleemile lahendused kohe leitaks, siis juba ainuüksi inertsist läheb. Enamus maailmas ajaloo jooksul toodetud plastist on ju ikka veel alles, kas siis kasutuses, taaskasutuses, juba mittevajalikuna kuhugi ära visatud, ladustatud, maetud või nö kontrolli alt väljas. Palju on sellest juba ookeani jõudnud ja isegi kui kogu tootmine seisma panna, siis palju jõuab sinna veel.
Liisbet väga kommentaare ei jaganud, ta vist natuke kartis Pahamurdit, aga lõppes ju kõik ilusti. Mingeid küsimusi lastel etenduse ajal ega järel ei tekkinud ja midagi neile enda arvates arusaamatuks ei jäänud. Rongile minnes ütles Siim: "Ma sain seda etendust vaadates targemaks ka. Prügi ei tohi merre visata, sest muidu jäävad mereloomad haigeks." Sellest võib vist järeldada, et sõnum jõudis väga hästi kohale. Siis me natuke arutasime, et mitte ainult merre ei tohi visata, vaid et ka muidu ära visates võib see kõik merre jõuda või mujale, kus ta halba teeb ja et üldse oleks parem võimalikult vähe prügi tekitada. Järele jäänud teekonnal rongile märkasid lapsed maas päris mitut ühekordset joogitopsi.
Mida igaüks teha saaks? Ega mul siin midagi uut öelda ei olegi. Oma (tarbimis)harjumusi tuleb vaadata ja muuta neid tasapisi keskkonnasõbralikumaks. Kasutada võimalikult vähe ühekordselt kasutatavaid asju ja kui vähegi võimalik, siis nende puhul ka looduslikust materjalist kraami.
Tekita vähem prügi ja see, mis paratamatult tekib, tuleb sorteerida nii nagu vaja – et kõike, mida saab taaskasutada, läheks taaskasutusse ja mida ei saa, see peab jõudma sinna, kuhu vaja.
